Alar

 

Hindan elus väga kogemusi ja mitmekülgsust. Et teistest inimestest paremini aru saada, soovin igas olukorras näha laia pilti sellest, millised põhjused näha olevaid tagajärgi tekitasid. 

Minu südamelähedasteks hobideks on pikamaajooks ning trummide mängimine ning missiooniks lastele - tulevastele emadele-isadele - positiivsete emotsioonide pakkumine jalgpalli kaudu. Treenerina keskendun eelkõige sotsiaalsele positiivsele keskkonnale, sest elu aluseks on suhted ja suhtlemine. 

Sellest tulenevalt saab lugeda alljärgnevalt minu väga erinevatest kogemustest ning mõista, mida ja miks ma teen või olen teinud: 

Oma teekonda pedagoogina alustasin 2010. aastal jalgpallitreeneri koolituse läbimisega. 

Seejärel käisin praktikal Harju Jalgpallikoolis (Harju JK): osalesin suvelaagris ning aitasin sügisel kaks kuud erinevates Harjumaa lasteaedades abitreenerina laste jalgpallitrenne läbi viia.  

Harju JK andis mulle suurepärase põhja, mis on minu lähenemisviisi mõjutanud palju ning siiamaani. Sealsetes trennides pöörati tähelepanu eelkõige sellele, kuidas lastega suhelda. Teadmine ja oskus, millest tavalistel treenerikoolitustel ei räägita ega demonstreerita. 

Teiseks keskenduti sellele, kuidas mingit tegevust lastele edasi anda. Oluline sealt saadud harjumus on see, et harjutus või ülesanne nimetatakse mänguks. Ning kõik "harjutused" ja "ülesanded" viiakse läbi mänguliselt ning lapse tasandil. 

Paralleelselt osalesin 2010-2013 erinevatel noorsootöö teemalistel koolitustel nii Eestis kui välismaal ning õppisin Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis tervisedendust.

Noorte ning täiskasvanutega tegelemise asemel alustasin 2012. aasta aprillis tööd jalgpalliklubis Tallinna Kalev, kus töötasin 2016. aasta sügiseni ning sattusin treenima kõige nooremaid. Kõigi 4,5 aasta jooksul viisin läbi treeninguid 3-aastastele lastele pühapäevagrupis, esimestel aastatel juhendasin ka 5-6-aastaseid ning mõned korrad nädalas tegin jalgpallimänge paaris lasteaias. 

Suunda muutval 2014. aastal käidi klubis välja mõte tekitada järelkasv naiskonnale. Teistel treeneritel polnud ajalist ressurssi uut gruppi vastu võtta - ma olen alati olnud avatud mõttemaailmaga ning just orienteeritud kõige noorematele. Seega võtsin vastu pakkumise moodustada 8-9-aastaste grupp tüdrukutele. 

Alustasime tasuta jalgpalliesmaspäevadega. Kuna ettevõtmine oli edukas, hakkasid tüdrukud sügisel treenima kaks korda nädalas. 

Kuna jalgpalli mängimise võimalusi tüdrukutele oli väga vähe, minu grupis oli regulaarselt kirjas 15 last ning nähes, et tavalistes gruppides tüdrukuid ei käi, SAI SIIT ALGUSE MINU MISSIOON: 

* kaasata jalgpalli võimalikult palju tüdrukuid, 

* anda neile võimalus mängida jalgpalli 

* ning kasutada jalgpalli vahendina pakkumaks tüdruklastele positiivseid emotsioone 

* ja arendamaks nende füüsilisi võimeid, jalgpallialaseid ning sotsiaalseid oskuseid. 

Samal 2014. aastal läksin tööle ka rühmaõpetajaks lasteaeda. Seni lasteaedades jalgpallitrenne läbi viies hakkas noorte lastega tegelemine väga meeldima. Selliseid ehedaid emotsioone, positiivset energiat ning elavust teiste vanustega töötamisel ei saa. 

Lisaks soovisin lastega olla koos rohkem kui tund-kaks nädalas ning näha, millised on lapsed väljaspool treeningut: kuidas nad käituvad, miks nad nii käituvad ning kuidas neid positiivselt mõjutada. Treenerina on ikka ette tulnud lapsi, kelle käitumine on mingis osas probleemne.  

Asunduse lasteaias tegelesin rühmaõpetajana esmalt 4-5-aastaste lastega ning järgmisel aastal 2-3-aastastega. Lasteaias tutvusin ja praktiseerisin Hea Alguse metoodikat. Kaks väga toredat ja arendavat aastat said siiski läbi, kuna oli aeg teha teoks oma keskkoolilõpust alguse saanud soov elada ja töötada prantsusekeelses riigis. 

Enne lahkumist hoolitsesin ka Kalevi tüdrukute järelkasvu eest moodustades kaks 6-8-aastaste tütarlaste treeninggruppi (ühe Kalevi staadionil, teise Peetris). Kahe viimase Kalevi-aasta jooksul aitasin korraldada ka Kalevi mees-ja naiskonna kodumänge, kirjutasin uudiseid kodulehele ja korraldasin suviseid laste jalgpalli linnalaagreid.   

Järgmised neli aastat 2016. aasta sügisest olin lapsehoidja Belgias, kus sai veel paremini näha, kuidas mõjutab kodu laste käitumist ja olemust. Kaks esimest aastat töötasin kahe kindla eesti pere juures ning kaks järgmist kolme prantsusekeelse pere juures. 

Lisaks sain eri vanuses (4-kuiste kuni 12-aastaste) lastega tegeleda väga paljudes teistes eesti- ja välismaalaste peredes, kes minu abi aegajalt vajasid. Samaaegselt viisin läbi kaks aastat kord kuus toimunud Eesti Kool Belgias meisterdamise tundi ning minu kaasabil kutsuti ellu ning osalesin õpetaja ja kaaskorraldajana seitsmes Eesti Kooli laste linnalaagris. 

Loomulikult tahtsin ka elus hoida end jalgpallitreenerina - pühapäeviti treenisin kahes grupis 4-11-aastaseid eesti lapsi ja kolmapäeviti tegin mänge 2-3-aastastele inglisekeelsetele lastele. 

Et anda enda panus ka Belgia tüdrukute jalgpallipisiku tekkimisele ning saada ise rohkem praktikat prantsuse keeles suhtlemises, siis kord nädalas korraldasin mänge prantsusekeelsetele tüdrukutele vanuses 4-8. Maailmas valitsevate olude sunnil olen hetkel tagasi Eestis ning jätkan siin pooleli jäänut - tegutsen õpetajana Asunduse lasteaias ning viin läbi jalgpallitreeninguid tüdrukutele. 

Kuna koostööalged teiste klubidega väga edukad ei tundunud ning elukohalähedase Kodu pargi ääres elas palju tuttavaid peresid ja lapsi, siis saime Piiaga piisavalt lapsi kokku Kodu pargis ning soovime lähitulevikus avada meile omase lähenemisega kogukondliku, aktiivse ja kaasava oma enda jalgpalliklubi.